Indoneesia peatab 1,5 miljoni pere heaoluprogrammide rahastamise hasartmängukontrolli tõttu

Indoneesia rakendab oma võitluses ebaseadusliku hasartmängu vastu drastilisi meetmeid, sihikule võttes oma vaeseimate kodanike sotsiaalse turvavõrgu. Augusti alguses peatas sotsiaalministeerium abi andmise peaaegu 1,5 miljonile perekonnale, kes on registreeritud põhitoitlusprogrammi. See lai samm järgnes andmete ristkontrollile finantstehingute aruannete ja analüüsi keskusega (PPATK), mis märkis ära pangaarved online-hasartmängude platvormidega seotud tehingute tõttu. Riigis, kus hasartmängud on rangelt keelatud, jätab ametivõimude tegevus paljud majapidamised äärmise finantsilise ebakindluse olukorda.

Olukord on eriti tõsine, kuna puudutatud pered kuuluvad kõige haavatavamate hulka. Kuna umbes 23,36 miljonit indoneeslast elab riiklikust vaesuspiirist allpool, võib abi peatamise tagajärjeks olla humanitaarkriis neile, kes on juba niigi piiril. Valitsus väidab aga, et riigi abi ei tohi keelatud tegevuste jaoks valesti kasutada. Uurimised viitavad sellele, et ellujäämiseks mõeldud abi raha suunati ebaseaduslikele panustamissaitidele, mis ministeeriumi silmis õigustab toetuse saamise õiguse kaotamist.

Numbrid ja faktid

Selle mahasurumise ulatus on tohutu. Sotsiaalminister Saifullah Yusuf kinnitas, et PPATK andmetel märgiti ära 1 494 652 abisaajast pere. Nende hulgas sai 794 475 peret ka pere-lootuse programmi (PKH) toetust, mis on tingimuslik rahasiirrogramm riigi vaeseimatele. Veelgi murettekitavam oli ilmsikstulek, et enamiku märgitud tegevuste eest vastutasid lapsed. Andmed viitavad sellele, et üle miljoni hasartmängu tehingu oli seotud alaealistega.

“1 494 652 abisaajast peret on märgitud online-hasartmängude tõttu, tuginedes PPATK-lt saadud andmetele. Nad ei pruugi enam vastata sotsiaalabi saamise kriteeriumitele. On tõendeid, et abi kasutatakse online-hasartmängude jaoks.” - Saifullah Yusuf, Indoneesia sotsiaalminister

Bisnis.com-ile rääkides märkis minister, et andmete kontrollimiseks ja sotsiaalabi andmete uuendamiseks käib uurimine. Väärsete peatuste riski vähendamiseks on loodud edasikaebamisprotsess. Pered saavad pöörduda külavanemate või sotsiaaltöötajate poole, et selgitada välja, kas nende identiteeti on varastatud või kas pereliige kasutas kontot ilma loata.

Taust

Indoneesia ei ole ainus riik, mis maadleb heaolu ja hasartmängude ristumiskohaga. Augustis 2024 avastas Brasiilia keskpank, et viis miljonit Bolsa Família programmi saajat olid ühes kuus kandnud umbes 3 miljardit R$ (umbes 390 miljonit naela) kihlveo platvormidele. Erinevalt Indoneesiast keskendus Brasiilia aga pigem tehnilistele maksepiirangutele, mis olid seotud isikutunnistuste numbritega, mitte kõigi toetuste külmutamisele. Indoneesia lähenemisviis on oluliselt karistavam, peegeldades selle ranget õiguslikku ja religioosset seisukohta hasartmängude vastu.

Probleem laieneb ka valitsusele endale. Uurimised näitasid, et hasartmängukriis ei piirdu ainult toetuste saajatega. PPATK andmetel kahtlustatakse kuni 1900 sotsiaalministeeriumi töötajat veebipõhistes hasartmängudes osalemises. See näitab, kui sügavalt on probleem juurdunud Indoneesia ühiskonda, vaatamata täielikule keelule. Informaalse majanduse ja jagatud panganduskorralduste keerukus muudab kohalike sotsiaaltöötajate jaoks kihlveo tegeliku süüdase väljaselgitamise keeruliseks ülesandeks.

Miks see on oluline Saksa mängijatele

Saksamaal asuvate mängijate jaoks on olukord tänu 2021. aasta riikliku hasartmängude lepingu (GlüStV 2021) kehtestatud õiguslikule raamistikule hoopis teistsugune. Hasartmängud on reguleeritud, mitte keelatud. Siiski on mängijate kaitse tagamiseks kasutusele võetud ranged järelevalvesüsteemid, nagu LUGAS, näiteks 1000 € suurune igakuine sissemaksepiirang. Kui Indoneesia mängijad seisavad silmitsi oma elatise kaotamisega hasartmängudes osalemise eest, kasutab Saksamaa selliste äärmuste vältimiseks riigi järelevalve all olevat süsteemi.

Saksa kodanikud, kes saavad sotsiaaltoetusi, nagu 'Bürgergeld', ei seisavad silmitsi automaatsete kontoaudititega hasartmängutehingute osas, tingimusel et nad kasutavad litsentseeritud pakkujaid. Siiski tuleb märkimisväärsed võidud deklareerida tuluna ja hasartmängukäitumine, mis ähvardab võimet katta elamiskulusid, võib siiski kaasa tuua sotsiaalõiguslikke tagajärgi. Peamine erinevus jääb 'Whitelisti': GGL-litsentsiga kasiinos mängimine on Saksamaal legaalne tegevus, samas kui Indoneesias peetakse iga veebikasiinot kuritegelikuks ettevõtteks.

Mida see tähendab GGL-litsentsiga kasiinode jaoks

GGL-litsentsiga operaatorite jaoks tõstab Indoneesia juhtum esile kliendi tundmise (KYC) protokollide ja vanuse kontrollimise elutähtsa tähtsuse. Asjaolu, et Indoneesias oli üle miljoni tehinguga seotud lapsi, on globaalne äratuskell noorte kaitseks. Saksa litsentsitud kasiinod peavad tagama, et alaealised ei pääseks kunagi nende platvormidele. Nende kaitsemeetmete rikkumise eest Saksamaal määratakse suured trahvid või litsentside tühistamine.

Lisaks näitab Saksamaal ühe euro suurune ühe keer mängitud spinni piir mänguautomaatidel seadusandja katset minimeerida rahalist laostumist enne, kui see alguse saab. Kui Indoneesia kasutab 'haamri' lähenemist, lõpetades abi, siis Saksa süsteem on loodud selleks, et vältida piirangute ja OASIS enesevälistussüsteemi kaudu eskaleerumist. Saksa operaatorid peavad neid reegleid rangelt järgima, et eristuda ebaseaduslikest musta turu saitidest (sageli MGA või Curacao jurisdiktsioonides), mis selliseid kaitsemeetmeid eiravad.